Niisiis kokkuvõtteks võib öelda, et alkeemikud olid lihtsalt oma ajastu keemikud. Kulla kunstlik saamine oli tolle aja teaduse jaoks lihtsalt üheks tehniliseks probleemiks. Nad tegelesid vastavalt oma teadmistele ja ajastu iseloomule samade küsimustega, millega tegelevad tänapäeva keemikud vastavalt tänapäeva teadmistele ja ajastu iseloomule. 16. sajandil võttis niiöelda klassikaline alkeemia meditsiinilise alkeemia, nn. iatrokeemia kuju (kreeka keeles tähendab iatros arsti). Osad keemia-ajaloolased peavad iatrokeemiat kui alkeemiast erinevaks keemia arengu faasiks, kuid teised jälle vaatlevad seda kui renessansiajastu alkeemiana. Renessansiajastu oli keskajalt uusajale ülemineku vaimse ja kultuurilise murrangu periood. Seoses manufaktuuride tekkega ja rahalis-kaubaliste suhete arenguga kasvasid 16. sajandi Euroopas linnad. Seetõttu hakkas linnadesse koonduma üha rohkem rahvast ja see lõi soodsa pinna nakkushaiguste
Transmutatsioon sümboliseeris nii inimese vaimset täiustumist kui ka jumalasõna Saavutused keemia vallas: naatriumhüdroksiidi saamine (selle kirjeldus), püssirohu valmistamist, hakati propageerima keemilisi ravimeid, kirjeldati lämmastikhappe valmistamist, saadi destilleerimise teel etanooli 15. Mis on iatrokeemia? Keda loetakse iatrokeemia rajajaks? Kellele ta vastandas oma seisukohti? Iatrokeemia ehk meditsiiniline keemia (iatros kr.k. arst) renessansiajastu alkeemia ravimite valmistamine keemilisel teel. Iatrokeemia vastandus üsna selgelt antiikmeditsiini (Hippokrates ja Galenos) ja araabia meditsiini (Avicenna) põhimõtetele. Iatrokeemia rajajaks loetakse Paracelsust (saksa keemik, arst), pani põlema Avicenna jm vanade autorite tööd. 16. Milles seisnes flogistoniteooria? Millist rolli see omas keemia edasises arengus?
annaabi.ee 
