Maailmakirjandus IV
juba sõna romantiline. 116 fragmendis määratleb ta romantilist poeesiat. Schlegel tegelikult ei seost
romantilist poeesiat ühegi epohhiga, aga samas vastandab ennast klassitsismi määratlemisele. Schlegelil on
romantiline poeesia igasugune huvipakkuv poeesia. Pm romantikud niimoodi mõtlesidki, mõtlesid rohkem
tunnete ajal, üleshitav, akadeemiline konstruktsioon ei olnud neile omane. Poeesia seisnebki selles, et ta
pidevalt uueneb. Ja ta ei saavuta iaalgi täiust. 252. fragmendis kõneleb Schlegel ka poeesia filosoofiast -
aluseks peab olema see, et "kinnitataks ilu omaette oleku". Ilu ja moraal peavad olema võrdsete õigustega.
Kogemust Schlegel ei eita, aga see peab olema omandatud progressiivsel perioodil. Igausgune materjal
kõlbab poeetiliseks käsitluseks ja leiab, et isegi ühiskonnapoeesia võib olla käsitluse aluseks. Kirjanduse
juhtivaks zanriks on romaan, see annab tooni kogu kaasaegsele poeesiale, peab seda väga tähtsaks.