Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia
varia – autoimmuunne hemolüütiline aneemia, mille korral esinevad autoantikehad ja positiivne
Coombsi test; tsütopeenia võimalik igas rakuliinis, sagedamini leukopeenia; autoimmuunne
trombotsütopeenia põhjustab harva veritsust ja reageerib GK-ravile; hüperkoagulatsiooni seostatakse
antikardiolipiinantikehade olemasoluga
SEL-I medikamentoosses ravis on kasutusel 4 ravimite põhigruppi ja nende kombinatsiooni:
mittesteroidsed põletikuvastased ained, hydroxychloroquine, kortikosteroidid ja immunosupressandid.
SEL on seotud mitme sõltumatu geeniga, mis mõjutavad immunoregulatsiooni, immuunvastust,
komplemendi taset, komplemendiga seotud faktoreid, retikuloendoteliaalsüsteemi funktsiooni,
immunoglobuliinide teket ja hormoonide metabolismi. Haigus on geneetiliselt determineeritud
immunoregulatoorsete mehhanismide mittetäisväärtuslikkusega: esineb C2 ja C4 defitsiit, kindlad Gm
allotüübid ja madal CR1 tase