Kui Päike muutub rahutuks 1859. aasta 1. septembril alustas Briti astronoom Richard Carrington tavapäraseid päikesekette vaatlusi teleskoobiga läbi tumeda filtri. Seekord nägi astronoom varem kogetust sootuks erinevat pilti : ere valgussähvatus kattis suure osa päikesekettast. Nähtud sähvatus oli Päikeselt Maa suunas paiskunud plasmapilv. Üldsusele andis see ebaharilik sündmus pikemaks ajaks arutlusainet. Kindlasti oli sarnaseid sündmusi Päikesel esinenud ka varem, kuid siis ei vaadanud keegi läbi teleskoobi nende kulgemist. Kui võrrelda Päikest teiste tähtedega, siis kuulub Päike väga rahulike hulka. Sellegipoolest toimub Päikesel aegajalt sündmusi, mis võivad meie tsiviliseeritud maailma heaolu tuntavalt mõjutada.
Lisa Röntgen- ja gammaastronoomia. Gammasähvatused Röntgenkiirgus on ultraviolettkiirgusest lühema lainepikkusega (0,01- 10 nanomeetrit). Gammakiirguse lainepikkus on väiksem kui 0,01 nanomeetrit. Röntgeni- ja gammakiirguse vahendusel näeme kosmose vägivaldsemaid kohti: kõige kuumemaid objekte ja võimsaid plahvatusi. Kogu taeva vahest kõige mõistatuslikumad nähtused on avastatud gammatehiskaaslastega. Alates 1967. aastast on vaadeldud ootamatult ilmuvaid gammasähvatusi. Sähvatus kestab paar sekundit ja seejärel võib mööduda mitu kuud, enne kui järgmise sähvatus registreeritakse. Aeg-ajalt leiab kusagil kosmoses aset kohutav tuumaplahvatus, mis on nii võimas, et maapealsete tuumakatsetustega ei saa seda võrreldagi. Milline taevakeha põhjustab niisuguse plahvatuse? Camptoni tundlik aparatuur registreerib keskmilselt ühe gammasähvatuse iga päev. See teeb mõistatuse vaid veel mõistatuslikumaks. Pealegi ei esine gammasähvatusi ühes kindlas
annaabi.ee 
