Eduard Vilde
sootuks muutunud.
Tehing kui romaani käivitav intriig. Naise au, naise seksuaalne ärakasutamine on Vilde
loomingus korduvaid motiive.
,,Mäeküla piimamehe" kirjutas Vilde paguluses aastael 19141916, s.t. kauem kui ühetegi
teist romaani. Stiil ja väljendusviis on hoolikalt lihvitud ning osa kriitikuid peab seda aVilde
parimaks romaaniks.
Näidendid.
Vilde tõi draamasse linnamiljöö ja eesti haritlaste probleemid. Teda huvitaasid kunstniku
positsioon kodanlikus seltskonnas ning kunsti ja äri, vaimsete ja aineliste väärtuste
vahekorrad.
,,Tabamata ime" (1912) seostub ,,NoorEesti" algatatud mõttevahetusega Eesti ja Euroopa
üle. Vilde ei jaga, vaid naeruvääristab eesti seltskonna Euroopa ihalust.
,,Pisuhänd" (1913) tegeleb suuresti samade küsimustega, ent on loodud komöödiazanris.
Raha ja vaimusilma suhteid avatakse käänakurohke intriigi ja teravmeelse dialoogi najal.