Eesti teatri ajalugu
Püüeldi
ehtsamat ja poeetilisemat realismi, mis oli ju olnud tuttavaks laadiks juba 1930.
aastatest.Eesti teatris kehastasid neid otsinguid eeskätt tolle ajajärgu juhtivad
lavastajad Voldemar Panso, kelle eestvõttel taastati 1957. aastal kõrgem
näitlejakoolitus ja 1965. aastal rajati ,,Noorsooteater", ning Kaarel Ird, kes
aastakümneid juhtis Nõukogude Liidus ainsamaks kombineeritud muusika ja
sõnateatriks osutunud teatrit ,,Vanemuine".Nii muutus teater ühiskonnas jälle
huviaineks, sõjaeelne külastatavus (700 000 aastas) taastus ning ületati edaspidi
tunduvalt.
1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda nõukogude okupatsiooni
omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Kunstivabaduse tõmmet
tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike
võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele
opositsioonivormidele üldiselt läbi sõrmede