Hääldus ja hääldusteadused
tulevad tämbris rohkem esile "heledamad" või "tumedamad" ülemtoonide kimbud. Võimalusi lisab
labialisatsioon: ette sirutatud huultega on resonaator pikem, see ei jää tämbris kajastumata.
Akustilises plaanis väljendub see iga hääliku erineva formantkoostisena formandiks nimetatakse
helienergia koondumist kindlasse spektri sagedusalasse.
Seega iseloomustab täishäälikuid harilikult kolm tunnust: a) keeleselja kõrgus, b) keele suund (ees
või taga), c) huulte kuju (huulvokaalide o, u, ö, ü puhul ümardatud, mõnes keeles võib oma osa olla
ka suunurkade asendil). Kõrguse järgi jagame vokaalid madalateks: ä, a, keskkõrgeteks: e, ö, o ja
kõrgeteks: i, ü, õ, u. (Vahemärkus: keelte puhul, kus vokaale iseloomustab 4 või 5 kõrgusastet, need
nimetused täpsustuvad vt allpool). Suuna järgi eristuvad eesvokaalid (järjekorras alt üles): ä, e,
ö, i, ü ja tagavokaalid: a, o, õ, u. (Vt ka skeem 6.)
annaabi.ee 
