Hääldus ja hääldusteadused
Huulvokaalidest (labiaalvokaalidest) on enamikus keeltes tagavokaalid o, u. Labialiseeritud
eesvokaalid on haruldasemad: peale eesti ö, ü veel nt saksa, prantsuse ja rootsi keeles tavalised [ø],
[oe] (vastavalt keskkõrge ja keskmadal "ö") ning [y], [] (kõrge ja poolkõrge "ü") vt ka allpool eri
keelte vokaalisüsteemid. Keskvokaalide seas leiame huulvokaalid rootsi pika ja lühikese näol
(hus, upp vt allpool).
NB: Eesti õ ei ole huulvokaal ega keskvokaal, vaid tagavokaali u illabiaalne vaste []. Tema kirjeldamine
keskvokaalina võib olla põhjendatud puht-akustilises plaanis (formantanalüüsi tasemel), fonoloogia ja häälduspraktika
(nt keeleõppe) seisukohast aga eksitab, kuna just suund (ees või taga) on eesti vokaalimoodustuse olulisemaid
tunnuseid. Ka eesti ü ja ö ei ole keskvokaalid vaid õige pisut võib nende moodustus olla tagapoolsem, võrreldes
illabiaalsete (huulestamata) vastetega i ja e.
NB
annaabi.ee 
