Hääldus ja hääldusteadused
(nt keeleõppe) seisukohast aga eksitab, kuna just suund (ees või taga) on eesti vokaalimoodustuse olulisemaid
tunnuseid. Ka eesti ü ja ö ei ole keskvokaalid vaid õige pisut võib nende moodustus olla tagapoolsem, võrreldes
illabiaalsete (huulestamata) vastetega i ja e.
NB! skeemil punktide juures märgitud kardinaalid on nn primaarvokaalid. Neist igaühele saab
"sekundaarse" vaste, kui eesvokaalid ja [] huulestada, ülejäänud tagavokaalid aga delabialiseerida
(vt Ladefoged).
Sekundaarvokaalide sümbolid IPA järgi (sulgudes vastava primaarvokaali märk).
Eesvokaalid alanevas järjekorras: y (i), (), ø (e), oe (), OE (æ).
Tagavokaalid: (u) analoog meie õ-le, () inglise luck (praeguseks arhaism, enamasti asendunud keskvokaaliga
[]), () madalaim labiaalne tagavokaal (ingl hot, mida varem hääldati []-na). Muide, märk tähistab u-st