E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Preili von Mönnikhusenil ei sünni jala käia,» tähendas vana rüütel kõrgilt.
«Risbiteri pruudil ammugi mitte,» lisas junkur Hans kähku juurde. Ta talutas hobuse pruudi
ette ja hoidis viisakalt kummardades käe all, et Agnes sadulasse võiks astuda. Agnes oli
silmapilgu kahevahel, aga siis sai ta hea süda pahameele üle võitu. Risbiteri viisakus
liigutas teda. Ta pakkus junkrule kätt, mille see aupaklikult oma huuJtele surus.
«Veel üks silmapilk!» ütles Agnes. Ta pööras enese Christophi poole, kes sõna lausumata
pealt vaatas. «Ma palun teid viimast korda tõsiselt ütelda, kuhu minu vaene reisiseltsiline on
jäänud. Teid usun ma enam kui teie venda.»
«Minul ei ole venna sõnadele midagi Juurde lisada,» kostis Christoph külmalt.
«Ma vannutan teid, rääkige tõtt!»
Christoph kehitas vaikides õlgu.
«Siis ei ole mul siin enam midagi tegemist,» õhkas Agnes kurvalt ja laskis end junkur