Eesti kultuurilugu
Keelati vanausu tavade kohaselt ristida, laulatada ja matta. Pärast 1905 aasta
revolutsiooni vanausuliste õiguslik olukord paranes. 1920.1930. aastail oli Eestis
kümme tuhat vanausulist, kes moodustasid 12 kogudust Peipsi ääres, Tartus ja Tallinnas.
Kuigi vanausulised ei olnud reformijad, vaid reformile vastuseisjad, on ajaloos neid
vaadeldud kogu Euroopat hõlmanud reformatsiooniprotsessi osana ning ka nende
ideoloogias on palju ühisjooni rangete protestantlike usulahkudega (amisid, hutteriidid,
mennoniidid jt).
Vanausulised ei tunnista Nikoni reformidega tehtud muudatusi liturgias ja rituaalides.
Nad löövad endiselt risti ette kahe sõrmega, kasutavad reformide-eelset pühakirja ja
lauluraamatut. Jumalateenistustel lauldav koorilaul on ühehäälne, kasutatakse spetsiaalset
arhailist noodikirja. Ristimine vanausuliste moodi toimub ristitava kolme üleni
vettekastmisega. Kasutatakse vana bütsantslikku ikoonimaalimisstiili, kasutatakse ka
väärismetallist ja reljeefseid ikoone
annaabi.ee 
