V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
üürikese aega saali keskel ja jõudnud nüüd saali teise otsa. Marmorlaua ja brokaa-diga
2
4
kaetud poodiumil oli oma aeg juba olnud: nüüd oli järgi Louis XI kabeli käes. Tee oli vaba
kõiksugu hullus-tele/sest saali olid jäänud ainuüksi flaamlased ja pööbel.
Algas lõustade näitus. Esimesena ilmus ümmargusse auku nägu pahupidipööratud punaste
silmalaugudega, pärani avatud suuga ja laubaga, mille kortsud sarnanesid meie keisririigi
husaaride saapasäärte omadega. See kutsus välja säärase naerupuhangu, et Homeros oleks
kõiki neid matse pidanud jumalateks.* Suursaal oli aga kõike muud kui Olümpos, seda
teadis kõige paremini Gringoire'i vaene Jupiter. Järgnes teine ja kolmas lõust, siis tulid
järgmised ja saalis kasvas järjest naerulagin ja rõõmujuubeldus. Sellel etendusel oli mingi
haruldane, pead pööritama panev, joovastav ja võluv võim,
44
millest raske on aimu anda nüüdisaja lugejaskonnale
annaabi.ee 
