V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Vahel ilmus sinna küll ka naeratus, aga see oli
täis kibedust, lootusetust, sügavat nukrust.
Aeg kadus. Vähemalt poolteist tundi oli Quasimodo juba seal püsinud vaevatuna,
häbistatuna, teotatuna, peaaegu kividega surnuks pillutuna.
Äkki raputas ta uuesti oma köidikuid ja nii meeleheitliku ägedusega, et kogu ehitus
värises. Senise kangekaelse vaikimise asemel kostis ta kähisev ja metsik hääl, mis pigemini
haukumist kui inimese häält meelde tuletas ja hurjutuste suminast üle käis:
«Juua!»
1
2
9
See hädakisa ei äratanud kaugeltki mitte kaastundmust, vaid hoopis tõstis lõbusat tuju
treppi ümbritsevas tublis Pariisi lihtrahvas, kes summas koos tol ajal põrmugi vähem julm ja
kalk polnud kui see hirmus kerjuste
223
ning hulguste pesakond, millega lugeja juba tuttav on ja mis lihtsalt lihtrahva kõige alama
kihi moodustab. Õnnetu ümber oli kuulda ainult irvitusi ta janu üle. Muidugi oli Quasimodo