"hurjutuste" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Vahel ilmus sinna küll ka naeratus, aga see oli täis kibedust, lootusetust, sügavat nukrust. Aeg kadus. Vähemalt poolteist tundi oli Quasimodo juba seal püsinud vaevatuna, häbistatuna, teotatuna, peaaegu kividega surnuks pillutuna. Äkki raputas ta uuesti oma köidikuid ja nii meeleheitliku ägedusega, et kogu ehitus värises. Senise kangekaelse vaikimise asemel kostis ta kähisev ja metsik hääl, mis pigemini haukumist kui inimese häält meelde tuletas ja hurjutuste suminast üle käis: «Juua!» 1 2 9 See hädakisa ei äratanud kaugeltki mitte kaastundmust, vaid hoopis tõstis lõbusat tuju treppi ümbritsevas tublis Pariisi lihtrahvas, kes summas koos tol ajal põrmugi vähem julm ja kalk polnud kui see hirmus kerjuste 223 ning hulguste pesakond, millega lugeja juba tuttav on ja mis lihtsalt lihtrahva kõige alama kihi moodustab. Õnnetu ümber oli kuulda ainult irvitusi ta janu üle. Muidugi oli Quasimodo