"hurjutused" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Astuuria härg, kes pikadoori kallaletungimistest suurt väljagi ei tee, rae-vub kohe, kui koerad talle kallale tungivad või kui pistodad ta turja ärritavad. Esiti pööras Quasimodo aeglaselt oma ähvardava pilgu rahva poole. Kuid kinniseotud, nagu ta oli, ei suutnud ta pilgud eemale peletada neid kärbseid, kes ta haavu sõid. Siis aga liigutas ta ennast köidikuis ja ta vihased raputused panid vana häbipostiratta laudadel praksuma. Mõnitused ja hurjutused said sellest aina hoogu. 222 Nagu ketti pandud metsloom, kes ei jaksa oma kaela-köitmeid purustada, jäi õnnetu äkki vait. Ainult aeg-ajalt tõusis ta rinna sügavamast põhjast mõni raevukas ohe. Ta näos polnud mingit häbipuna. Ta elas liiga kaugel inimühiskonnast ja oli liiga ligidal looduse elule, et mõista häbi. Ja kas niisuguse inetuse juures üldse tuntakse häbi oma seisundist? Kuid vihast, vihkamisest, meeleheitest hakkas ta inetu nägu pikkamisi ikka enam pilve tõmbuma, ikka