V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Läbi katkiste aknaruutude oli kuulda klaaside kõlinat, prassimise,
vandumise ja tülitsemise lärmi. Kõrtsitoa leitsakust ähmenenud klaasruutude taga võis näha
ebamääraseid kujusid. Aeg-ajalt kostis saalist hele naerulagin. Inimesed, kes siit asja pärast
mööda
275
ruttasid, ei heitnud pilkugi nende lärmitsevate akende poole. Ainult mõni kaltsudes
poisijõmpsikas tõusis vahel kikivarvule, et aknalauani küündida, ja hüüdis siis kõrtsi vana
lakkekrantside pihta käiva hurjutuse: «Oled aga purjus, sina vana lurjus!»
Üks mees käis siiski lärmitseva kõrtsi ees rahulikult edasi-tagasi, ei lasknud seda silmist
ega läinud sellest kaugemale kui tunnimees oma putkast. Ta oli mähitud mantlisse, millest
ainult nina välja paistis.Selle mantli ostis ta äsja vanakraamikauplejalt «Eeva Õuna»
naabrusest,
nähtavasti, et ennast märtsikuu õhtutel külma eest kaitsta, aga võib ka olla, et oma
1
6
1
riietust varjata
annaabi.ee 
