Arvo valton
pseudoajaloolised novellid modelleerivad mineviku najal oleviku ja/või universaalseid
vastuolusid ning on loetavad mõistulugudena; meetodil on sarnasust Karl Ristikivi
,,Sigtuna väravatega". Parimaid on novell ,,Ohtlik leiutis", milles kindlate väärtuste
kaitsjad panevad üpris veenvate argumentidega põlu alla ohtliku leutise trükikunsti.
Paraboolide kõrval kirjutab Valton Eesti ajaloost, eriti muinas- ja keskajast inspireeritud
novelle, filmistsenaariume (,,Viimne reliikvia", ,,Hundisegaduste aegu") ja näidendeid,
kus kohtame nõidu, manatarku ja ravitsejaid inimesi, kes oskavad vaimujõul vormida
reaalsust, umbes nii, nagu suudavad kirjanikud ja teised kunstiloojad. Vaimu vägi ja
loomise jõud on Valtonil kõrgelt väärtustatud.
Ajapikku kristalliseeruvad Valtoni loomingus opositsioonipaarid, mille vahel ta
mõttemängud kulgevad: tsivilisatsioon-loodus, sootsium-indiviid, ajalugu-hetk/igavik,
annaabi.ee 
