Hermann Hesse “Stepihunt”, minu arvamus raamatust
Hermann Hesse “Stepihunt” on raamat, mis ei ole loodud igaühe jaoks. Kõiki ta lihtsalt ei
kõneta, kuna raamat on veidi kummaline. Stepihunt Harry Haller on omaette mees. Harry
pelgab kõike kodanlikku, kuid elab enamasti kodanlikes kodudes üüritoas. Tema enese tuba on
täis raamatuid ja tühje alkohoolsete jookide pudeleid. Tuba on täiesti sassis. Harryle meeldib
see. Tema hing olevat jagatud kaheks: üks - “kiskjalik hundipool”, teine - “kodanlik inimesepool”.
Kaks erinevat poolt kisuvad pidevalt üksteisega tüli ning kui Harry ühele poolele voli annab,
saab teine pool kadedaks. Rahu ei ole võimalik.
Ma suudan mõnes mõttes Harryga täielikult samastuda. Ma tunnen ennast vahepeal erakuna ja
ei kannata inimesi välja. Mul tuleb meelde üks seik raamatust. Harry läks, vastu tahtmist, vanale
sõbrale külla. Sõber tundis Harryt ajast, kus mees oli seltskondlik ja humoorikas. Harry ei olnud
annaabi.ee 
