kellest 20 elab Põhja-Ameerikas ning 12 palearktilises regioonis. Hilisem kriitiline analüüs on vähendanud üldarvu siiski 16-le. kellest 6 elab Põhja-Ameerikas. Meie metsad on korraldatud ja tiheda teedevõrgustikuga, seega on hundid hästi kontrollitavad. Siinsed hundid on õppinud tundma oma koduümbrust ja inimeste jahikombeid. Segunemine koertega on paratamatu, kuid populatsiooni normaalne tase on rikutud ning arvukus väike. Meie hundikarjad piirduvad enamasti kuni kümne loomaga. Intensiivse küttimise tagajärjel jääb sügiseks alles kaks-kolm isendit. Kõige rohkem on registreeritud nelja kuni seitsme liikmelisi karju. Hundikarja suurus sõltub eelkõige jahisaagist. Hunt on karjaloom. Koos karjalise eluviisiga on sel liigil välja kujunenud väga keerukas ja selgete alluvsuhetega käitumine ning liigile omase valdusala hoidmiseks vajalik suhtlus. Territoriaalne ja omalaadne sotsiaalne eluviis on süvenenud ajapikku toidu
paika juba kutsikaeas poegade omavaheliste mängudega ning täiskasvanuna kakeldes. Üksikud hundid on karjast mingil põhjusel välja heidetud või siis ise lahkunud, ka vanad või vigastada saanud loomad. Kuna üksikud hundid on karjale tõsised toidukonkurendid, tapetakse nad võimalusel karjade poolt. Mõnikord rünnatakse ja tapetakse (ning süüakse) ka karjakaaslasi. Talve tulles ja toiduolude halvenedes lähialade hundikarjad liituvad, et oleks lihtsam saaki tabada. Ka liitkarjades on hierarhia kindlalt paigas kuid selline suur kari jaguneb kevadel jälle väiksemateks. Saagikülluse ja/või huntide vähesuse puhul karjade liitumist talvel ei toimu. Hunt on väga plastiline kiskja, kes kiiresti kohaneb muutunud elutingimustega. Toitub nii selgrootutest (putukad, limused) kui ka selgroogsetest loomadest (kahepaiksed, roomajad, närilised sh kobras, jänesed, linnud, kährikud, rebased ja uluksõralised.
annaabi.ee 
