Tammsaare ja Gailit elulugu
olemasoluga, vaid omistame isikule resp. ühiskonnale ka teatud väärtusi. Sedamööda, kuidas
isik neid väärtusi enda puhul suudab tõestada või tühistada, saame kaks erilist valgustusviisi:
humoristliku, kui isik hoolimata oma naljakusest või naeruväärsusest suudab tõestada oma
inimlikke voorusi, või satiirilise, kui ta oma isiku graviteetse tähtsuse tagant paljastab meile
oma tõelise tühisuse. Autori see või teine hoiang avaldub muidugi juba detailides, ometi
määrab teose humoristlikkuse või satiirilisuse lõplikult alles kogumulje.
Tammsaare karakterkoomika annus on õige suur ja mitmekesine. Pealegi ta näib ohtrasti
viljelnud olevat mõlemaid selle ülavorme, kuigi mitte alati tüüpiliselt puhtal kujul, vahel isegi
segunevalt teineteisesse. Kirjanikule omane skeptiline vankuvus puhtate tõdede olemasolu
tunnustamisel näib peegelduvat isegi ta tüübistiku suunamisel ühele või teisele poole täiesti.
Sellest hulk kujusid, mille humoristlikkus tõestub ainult tükati
annaabi.ee 
