Meditsiiniajaloo konspekt
omaseid meditsiinivõtteid ei osanud, spetsialistid (nt kirurgid) olid koondunud haiglaisse.
Teaduse arengule haigla juures panid aluse statistika (meditsiinistatistika tekib 18. sajandi
teisel poolel) ning lahkamiskultuuri levik. Oluline oli haiguskäsitluse somaatiliseks
muutumine (patoanatoomia), kasutusele võetud stetoskoop (jm füüsilise vaatluse meetodid).
M. Foucault räägib sellest kõigest kui ,,kliiniku sünnist" endise humoraalteoorial põhineva
skolastilise meditsiini taganemisest uue anatoomilis-kliinilise lähenemise ees. Uus nn
hospitaalmeditsiin oli analüütiline ja reduktsionistlik.
Foucault' lähenemist, mis seletab neid arenguid Prantsuse revolutsiooni (1789) mõjudega, on
ka kritiseeritud. Asi nimelt selles, et patsiendikeskse arstiõppe (kliinilise õppe) üheks
alusepanijaks oli olnud juba Boerhaave Leidenis 17. sajandi lõpul. Siis võeti kasutusele ka
termin kliinik (kr. k ,,voodi").
annaabi.ee 
