Meditsiini ja bioloogia ajalugu
Hippokratese arvates ei ole haigused jumala põhjustatud, vaid kõigil haigustel on
omad loomulikud põhjused. Hippokrates pidas organismi mitmetest osistest tähtsaimaks vedelikke –
verd (kuum ja niiske), lima (külm ja niiske), kollast sappi (kuum ja kuiv) ja musta sappi (külm ja
kuiv). Hippokratese koolkonnas oli põhimõtteks, et kui nende vedelike segu on tasakaalus, siis on
organism terve. Tasakaalutuse korral korral tekib haigus. Seesugust haiguste olemuse õpetust hakati
nimetama humoraalpatoloogiaks, mis püsis oma põhijoontes kuni 15. sajandini, osaliselt isegi 19.
sajandini. Aristoteles (384 eKr – 7. märts 322 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ühena
esimestest rühmitas Aristoteles eluslooduse viisil, mis tundub meile tuttav ka täna. Aristotelese
astmestiku kõige madalamal pulgal oli elutu mateeria, järgnesid kõige madalamad ’’ebatäiuslikud’’
eluvormid, nagu samblad ja meduusid. Edasi tulid kõrgemad organismid, nagu kalad ja vaalad, ning