Rootsis, on viidud alkoholipoliitika äärmusliku karmuseni ning võrreldes Vahemere- äärseid riike siis ei tohiks need eestlastest väga maha jääda kunas seal tarbitakse veini päevast-päeva. Autori arvates pole see üldse tähtis, mitmendal kohal Eesti riik selles edetabelis seisab - tähtis on see, et inimesed ei jooks ennast alkoholist lolliks. Minu arvates võib lõpulauset lahti seletada nii, et alkoholi tarbimist ümbritseb mingi humoorikuse ja muheduse vatt, mis omakorda tähendab seda, et pigem juua mõõdukalt kui olla kaine, lugeda piiblit, elada elu mingite kindlate reeglite järgi ja siis kuskil ,,nurgas" tujutseda ja terve maailma peale vihane olla. Nii nagu ka autor tõi välja punktid, kus ta arutles Tõde ja Õiguse tegelaste vahel, kuidas peategelase naaber Onu Pearu oli vägivaldne ja vihane kuid kohati humoorikas, viskas nalja ja ei
Vanaroma trad. käitumisnormide seisukohalt näis inimese armuelusfäär väheolulisena. Catulluse lüürikas avaldub armastus esmakordselt suure, võimsa, hingestatud, inimest ülendava tundena. Seetõttu meenutavad C luuletused uusaja lembelüürika parimaid näidiseid. Armuõndsuse ja meeleheite kirjeldamisel on luuletaja tabanud selliseid tundetoone, mis veel tänapäevalgi lugeja hinges vastukaja leiavad. C arvukad juhuluuletued veetlevad oma vaimukuse, siiruse, humoorikuse ja hingesoojusega. Juhuluuletuste vastandiks on autori epigrammiline pilkeluule. Kõik epigrammid pole õelad ja kõik tema agressiivse tendentsiga luuletused ei kuulu epigrammide hulka. C pilge on terav ja halastamatu, alati kindlate isikute pihta. Invektiivid Caesari vastu on poliitilist laadi, mõneski luuletuses rünnatakse anarhistliku kallakuga poeete, pilgatakse mõningaid isikuid nende kõlvatuse ja pahede pärast. Egrammid on napisõnalised,
annaabi.ee 
