võimaluste piire niisuguses suunas, mis kahjustavad looduslikke süsteeme, sealhulgas inimeste tervist, ning, et need suundumused ühtaegu õigustavad ja seadustavad selliseid muutusi. Selle uurimine viis teda teoreetilise bioloogia ja filosoofia suunas. Alates 90.ndate algusest on tegelenud peamiselt semiootilise lähenemisega bioloogias. On püüdnud muuta biosemiootikat teadusharudeüleseks arutelukohks ning üles kutsunud reaal- ja humanitaarteadlasi ühiselt uurima seda, kuidas semiootiline analüüs võib väljendada tänapäevast bioloogilist mõtlemist ning kuidas avastused bioloogias pakuvad üldsemiootikale kindlamat alust tähenduste omaksvõtmise jaoks. 20) Claude Emmeche – aitas sünnitada looduse semiootika liikumist koos Hoffemeyeriga, mis hiljem ristiti ümber biosemiootikaks. Emmeche ja ta kolleegid arutavad
teatud perioodidel oli väga oluline täita vakulatuuri ? plaane, iga asutus pidi täitma neid plaane, k.a arhiivid. Selle varasema perioodil tuleb arvestada seda, et teatud materjalid on jagatud Läti arhiividega. VÄLIS-EESTI Sõjaajal ja sõja lõpuaastatel põgenes ka märkimisväärne teadlaskond. Kui neid kõiki kokku võtta, siis nende lahkunutega oleks teaduspotentsiaal oleks olnud väärikas täiendus. Mis puutub humanitaarvaldkonda, siis väga palju humanitaarteadlasi ei lahkunud. Kõik rahvusteadused olid eriseisundis, need inimesed, kes ajalooga tegelesid oli eristaatuses - nende ülesandeks püüda seda tõepärast pilti ajaloost anda. Olla vastukaaluks nõukogulikule ajalookäsitlusele. Teiselt poolt vaadatuna oli neid sisuliselt võttes suhteliselt raske teha, sest nad olid arhiivimaterjalidest eraldatud ja nende materjalide juurde nad ei pääsenud ja võibki