Tänapäeva renessansi käsitus on laiem. Renessanss on ajastu, millal feodalismi rüpes hakkas küpsema kapitalistlik kord. Selle protsessi alged hakkasid tekkima juba 12. ja 13. sajandil koos linnade tugevnemisega. Uuel pinnasel tekkis uus kultuur, mis väljendas eelkõige tekkiva kodanluse huve. Renessansi kuktluuri olulisimaks omapäraks on humanism. Kui senine maailmavaade oli olnud teoloogiline, siis renessansi ajal muutus see ilmalikuks ning humanistlikuks. Inimvaim, pääsenud kiriku kammitsaist, murdis skolastika raamid, kiriku hooldamisest vabanesid teadus, kirjandus ja kunst. Humanistid taotlesid luua uut kultuuri, mis lähtuks inimisiksuse vabadusest. Nad tunnistasid primaarseks maise elu, vastupidiselt keskajale, mil maist elu peeti ettevalmistuseks igavesele hauatagusele elule. Uue kodanliku ühiskonna vastuolud polnud veel välja arenenud, seega olid humanistid laiade masside esindajad
Tähtsaks ei peeta situatsiooni ega käitumise objektiivseid tunnuseid, vaid nende subjektiivset üleelamist. See on põhierinevus biheiviorismist. Ei tunta huvi inimese alateadliku motivatsiooni vastu ega niisiis ka seda kujundanud lapsepõlvekogemuse vastu, vaid keskendutakse siin-ja-praegu kogemusele. See on põhierinevus psühhoanalüüsist. Fenomenoloogilised teooriad tekkisidki reaktsioonina eelnimetet kahe puudustele. Nad nimetavad end ka humanistlikuks psühholoogiaks, kuna keskenduvad sellele, mis inimesel loomaga ühist ei ole - valikuvabadusele, elu mõttele. Tähtsad mõisted on eksistentsiaalne ärevus, teadvustatus, vaba tahe, eneseteostus (enese-aktualiseerimine), indiviidi ainukordsus, elu eesmärk. Ka mõiste kolmas jõud psühhoteraapias ja isiksuse teoorias käib fenomenologistide kohta. I. MINA TEOORIA (Self theory). Carl Rogers. C. Rogers (1902 - 1987) ei tee selget vahet mina (self) ja mina-pildi (self-concept) vahel.
annaabi.ee 
