Kriminaalpoliitika kordamine
öelda, et surmanuhtlus de facto või de jure ei kehti rahuaegse karistusena üheski staazikas
Euroopa Nõukogu riigis, v.a Türgi, mida arvatakse osaliselt Euroopasse kuuluvaks ja kus
jätkatakse inimeste surmamõistmist (Resetnikov1989).
Niisugune suund Euroopa riikide arengus on seega vähemalt sajandivanune ja ühetähenduslik
- tendents surmanuhtluse asendamisele eluaegse vanglakaristusega. Nimetatud areng on mää-
ratletav ka Euroopa tsivilisatsioonis toimuva üldise humaniseerimisprotsessi ühe tulemusena
ning on kujunenud omamoodi firmamärgiks sellele regioonile.
Eetilis-filosoofilisel tasandil põhjendatakse eitavat suhtumist surmanuhtlusesse inimelu
pühadusega, mis ei pärine inimesest ega ühiskonnast, vaid Loojalt, ning mille hävitamine on
seetõttu lubamatu. Tõepoolest on inimõigused ja isiku põhivabadused,
sh õigus elule, Euroopa kristliku tsivilisatsiooni üks põhiväärtusi, mida surmanuhtlus
1
annaabi.ee 
