Doris Kareva
Sama uurivalt ja arvustavalt
vaatleb ta ennastki kõrvalt. T akirjutab küll lihtsates lausetes, kuid need väljendavad muret
inimsuhete pinnapealsuse pärast.
Hiljem kirjutab Kareva peamiselt iseenesest; mõnikord on luuletused nagu pihtimused, kus
välismaailmastki räägitakse nii, nagu autor seda tunnetab. Armastus on Kareva luuletustes
peamine teema, see on olemise mõte ja algtingimus ning suurim inimlik lähedus üldse. Lisaks
armastusele kirjutab Doris Kareva humaaansest valgusest ja pühadusest ning inimolemuse
põhiküsimustest: elust ja surmast, ajalisest ja igavikulisest, oma maa ja rahva saatusest.
Stagnaajal vaimuvägistavas ideoloogias mõjus Kareva tundeerk hingepuhas, aus ja habras
luule otsekui päästev oalsam.Samas ei puudunud poetessi loomingus inimolemuse tumeda
pooluse ja traagika subjektiivsed momendid. 1986. aastal ilmunud luulekogus "Vari ja viiv"
on teemaks jätkuvalt surm kui piiripuudutus. Tähtsaima märksõnas jäi ka selles luulekogus
annaabi.ee 
