tuleks Kõrbojale. Kuid Villu ei vasta midagi sellele, kuigi Maret ütles, et ta võib võtta Eevi ja oma poja siia kaasa. Kuid Villu läks koju ja lasi end maha.. enne seda rääkis ta Maretile, kuidas ta paremast silmas pimedaks jäi.. ja Maret tundis end nüüd eriti süüdi. Eevi ema suri samal päeval, millal Villu ja ka Kõrbojal olev koer suri ära. Seal kus koer ära suri(Pingi all) pani uus pink ja selle alla maeti koer. Maret läks vaatama, miks Katkul koer nagu hull hulub. Sinna jõudes sai ta teada, et Villu oli surnud. Villu ema süüditas teda, et Villu end maha lasi, kuid Villu isa arvas, et enese tapmine oli kõige mehisem tegu tema elus, kui selle-eest loll, et ta vastu ei võtnud peremehe kohta Kõrbojal. Kui Maret hakkas edasi liikuma, siis märkas ta Eevit oma pojaga. Ta kutsus Eevi omale tallu. Nii sai Kõrboja omale ka pereme Villu poja.
tunnistust annud oma raamatuvaimustusest: ,,Ma armastan raamatuid kevadel, kui kõik loob lokkama, õilmitsema ja kui mesilased sumisedes mett korjavad: mina otsin mett raamatutest. Ma armastan raamatuid lugeda oja kaldal istudes, kuulates möödavulisevaid laineid nagu oleksid nad elutunnid: raamat päästab nii mõnegi silmapilgu kaduvusest. Ma armastan raamatuid sügisel, kui vihma padiseb tinasist pilvist ja tuul hulub toanurgal ja korstnasuul: on raamatuid, mida lugedes isegi taevatähed pisaratena paistavad!" (Ühes raamatuarvustuses, ,,Vaba Sõna" nr. 1, 1914). Ei olnud Tammsaare noorepõlve kirjanduslik teisik ,,Tões ja õiguses" veel linnakooli jõudnud, kui ta juba armunud oli raamatuisse nagu oma hingeõnnistusse. Veel algelises kirjatarkuse omandamise õhinas maal viibides on see raama- tute kallal istuja kord kooliõpetaja vennalt saanud võõraste nimede ja sõnadega raskendatud teose
annaabi.ee 
