"Hullus ja Arutus" Michel Foucault
vastaspoolena,vaid ühiskonna pahupoolena. Ajalooline analüüs muundus sotsiaalseks kriitikaks.
Hullusest sai kodaniku eetika vormis hüljanud klassi häbimärk. Niisiis tajutakse hullust ühteaegu
vältimatu maandumisena ning moraali ja religiooni printsiipide sattumusliku aksidentaalse
unustamisena.
Inimene seadis hullusega sisse uue suhte, mis oli ühtpidi otsesem ja teistpidi ka väljaspoolsem.
Klassikalises kogemuses puutus inimene kokku eksituse kaudu, mis tähendab,et
hulluseteadvuses sisaldus paratamatult tõekogemus. Hullus oli eksitus,tõe absoluutne
kaotamine.
XVIII sajandi lõpul võib näha üldjoontes välja visandumas uut kogemust, milles inimene ei kaota
hulluses mitte tõde ,vaid oma tõde. Enam ei kao tal käest maailma seadused , vaid ta ise eksib
eemale omaenese olemuse teadusest. Inimenehakkab kalliks pidama kõike teda ümbritsevat.
Kahtlemata just siit saab alguse luksus- kiindumus tohutusse hulka ülearustesse asjadesse .
annaabi.ee 
