JEAN-JACQUES ROUSSEAU "Ühiskondlikust lepingust"
Nagu karjane on loomult üle oma
karjast, nii on ka inimeste karjased ehk juhid oma loomult kõrgemad kui
nende rahvad. Inimene kes hakkab aga orjaks, ei anna, vaid müüb end –
vähemalt oma ülalpidamise eest. Mille eest aga müüb end rahvas? Kuningas
ju kaugeltki ei toida oma alamaid, vaid just nemad elatavad kuningat. Ning
kuningas ei ela vähesest. Väide, et inimene annab end ära tasuta, on
absurdne ning arusaamatu. Väita sama kogu rahva kohta tähendab eeldada
hullumeelsetest koosnevat rahvast. Hullumeelsus aga ei loo õigust.
Ühiskondlik leping kätkeb endas vaikivat kohustust, mis ainsana saab
jõustada kõik teised kohustused: nimelt sunnib riik üldisele tahtele
kuuletuma igaühe, kes iganes püüab sellest keelduda. Just isiklik vabadus
annab poliitilisele masinavärgile elu ja teovõime ning seadustab ka
kodanikukohustused, mis teisiti oleksid absurdsed ja türanlikud ning
kutsuksid esile suuremaid kuritarvitusi.