Jaan Kaplinski lapsepõlv
luule, vaid ka proosa, draama ja esseistika primum mobile't. Selleks on kaemus selle sõna kõige sügavamas
tähenduses, elu vahetu tajumine. Elu ja tõde ühinevad ja avanevad paradoksis, mõnikord lausa absurdis. Ning
kokkupuude elutõega on selle paradoksaalsuse avastamine, mis võib olla koguni traumaatiline. Põhiküsimus on
selles, "kuidas paradokse vältimata nendega hakkama saada" (J. Kaplinski, "Usk on uskmatus", Tallinn, Vagabund,
1998, lk 73), kuidas hullumata elada teadmises, et must võib olla valge ja kaks korda kaks võib olla ka viis.
Argimõistus ja käitumine ületab selle unustuses (milleks isiku tasandil võivad olla nii töönarkomaania, meelemürgid
kui tarbimisuim) või religioonis, millega kollektiivselt unustust kompenseeritakse. Kogu eelmist sajandit on Kaplinski
nimetanud unustuse sajandiks. Ja Lääne tsivilisatsiooni progressimüüt on põgenemine iseenda paradoksaalsuse
eest
annaabi.ee 
