nimetatult iidoleid, keda nõrgema iseloomuga õpilased püüavad meeleheitlikult jäljendada. Levinud on see rohkem algklassides. Saades vanemaks hakkab enamus neist, siiski oma peaga mõtlema. Sellised isikud on tavaliselt targemad kui teiste jäljendajad, kuid vaatamata sellele ei suhtuta nendesse hästi. Oma peaga mõtlejaid võib tabada ka vägivald ja sõimamine. Heaks näiteks siin on loomaõiguslased, kes võitlevad karusnaha vastu. Nendesse suhtutakse kui hulludesse, kellel pole midagi muud teha. Nad riskivad ka oma eluga, sest rikkamad firmad on sageli kõigeks võimelised, et oma mainet kaitsta. Oma peaga mõtlejaid on ajaloos mitmeid, kuid nende väärtust on hakatud hindama alles hiljem kui neid enam ei ole. Selle peamiseks põhjuseks on muudatused, mida nad teeksid, kuid mida isikud, kes teisi jäljendavad neil teha ei lase. Oma peaga mõtlemine ei tähenda alati riskimist, see võib päästa ka elu. Näiteks inimesed, kes
Keskaeg paigutas hulluse pahede hulka. Alates XV sajandist oli see sotsiaalne parameeter: kui inimene oli ohtlik teistele või endale, oli ta vaja isoleerida. Kõik pandi ühte patta kogu asotsiaalne kontingent: vaesed, vaimuhaiged, prostituudid, luuserid, kurjategijad. Selle üle, et hullud vangi pannakse ja neid kurjategijatega koos hoitakse, hakatakse imestama hiljem. Alles aastal 1793 (Suure Prantsuse revolutsiooni kõrgperioodil) sai hullus oma enam-vähem õige koha. Hulludesse hakati suhtuma kui isikutesse, kes vajavad mitte ainult ühiskonnast isoleerimist, vaid ka ravi. Siin aga hakkab levima uus nähtus, psühhiaatria mitte ainult ei õpi tundma psüühilisi haigusi, vaid ka loob neid. Läbi ajaloo on vaimsete haiguste tagamaid seletatud läbi kolme põhilise kategooria. Esimeseks on bioloogilised seletused, ehk vaimse haiguse meditsiiniline mudel. Kõik haigused tulenevad mõne kehaosa, peamiselt peaaju vigastusest või häirest. Neil on pärilik taust
annaabi.ee 
