MUST KASS
koguni julm. Plutost ma siiski nii palju hoolisin, et hoidusin teda halvasti kohtlemast,
nagu ma ilma igasuguse südamepiinata kohtlesin halvasti küülikuid, ahvi või koguni
koera, kui nad juhuslikult või kiindumusest mulle teele ette sattusid. Mu haigus aga
süvenes – sest millist haigust saab Alkoholiga võrrelda! – ja isegi Pluto, kes hakkas
vanaks jääma ja seetõttu pisut pahuraks muutus – isegi Pluto sai tunda mu halva
tuju tagajärgi.
Ühel õhtul purjus peaga linnas hulkumast koju tulnud, tundus mulle, et kass püüab
must eemale hoida. Haarasin ta kinni; ehmunud mu ägedusest, kriimustas ta
hammastega mu kätt. Otsekohe valdas mind meeletu raev. Ma ei tundnud iseennast
enam ära. Näis, nagu oleks mu tõeline hing jalamaid kehast põgenenud; ning mingi
džinnist turgutatud ülikuratlik õelus pani iga mu ihuliikme võbisema. Võtsin
vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal
kõhklematult ühe silma välja
annaabi.ee 
