Meditsiiniajaloo konspekt
evolutsiooniteooriaga, saadi aru, et organismist võib leida ka selliseid organeid, millel
enam vajadust ei ole nt nn pimesool. Tekib nn düsteleoloogia kontseptsioon, Ilja
Metsnikov (1845-1916) väitis koguni, et kogu jämesool on üleliigne!) August
Weisman (1834-1914, temast tuleb juttu edaspidi, geneetikaga seoses) arvas, et
üherakulistel organismidel puudub loomulik surm.
Igatahes hakkas tunduma, et surm on midagi erakorralist, tekkinud evolutsiooni
mingis faasis nt hulkraksusele ülemineku puhul. (On ju loogiline arvata, et surm on
evolutsiooniliselt hilisem kui elu.)
Arstiteaduses hakatakse nüüd patologiseerima vanadust, sellest saab (krooniline)
haigus, millega meditsiin võitleb. Loomulik surm, kui saabub, naudib ,,surma
instinkti" kohalolu. Meditsiini ülesanne oleks hoida organismi ,,töös" (tagada nö
kehaline surematus). Surma käsitlus muutub meditsiini keskseks see saabub siis, kui
arstiteadus ei suuda seda ära hoida