» «Kes see kongisolija on?» päris Mahiette. «Eks ikka õde Gudule,» vastas Oudarde. «Kes see õde Gudule on?» küsis jälle Mahiette. «Ah jah, teie olete ju Reimsist, te seda ei tea!» vastas Oudarde. «See on patukahetseja Rotiaugust.» «Kuidas!» päris Mahiette. «Kas seesama õnnetu naine, kellele me seda kakku viime?» Oudarde noogutas jaatavalt. «Tema jah. Teie" saate teda kohe näha Greve'i platsil läbi väikese aknaaugu. Tal on sama arvamine Egiptuse hulgustest, kes tamburiini taovad ja kätt vaatavad. Ei tea, kust see hirm mustlaste ja egiptlaste ees tal võis tekkida? Aga miks teid, Mahiette, nende paljas nägemine põgenema paneb?» «Oh,» vastas Mahiette oma lapse ümmargust pead käte vahele võttes, «ma ei tahaks, et minuga sama õnnetus juhtuks mis Paquette-la-Chantefleurie'ga.» «Seda lugu peate meile jutustama, armas Mahiette,» ütles Gervaise ja võttis tal käe alt kinni. «Hea meelega,» vastas Mahiette
mõnes köhas ligi jalasügavune. Kahe ja kolme tolli sügavune oli see igal pool. Sigu luusis ja röhkis kõikjal. Mudane emis tuli põrsakarjaga laisalt piki tänavat ja külitas otse inimeste jalgu, nii et rahvas pidi ringi minema; emis heitis siruli, pani silmad kinni ja liigutas kõrvu; porsad imesid, ja vanal oli nii õnnelik nägu, nagu oleks talle seal olemise eest makstud. Varsti hõikas mõni hulgustest: «Hoo! Võta! Naksa, Tige!» Ja koledasti kisades pistis emis minema, sest paar koera sikutas teda kõrvust ja kolm või neli tosinat olid lähenemas. Siis tuli elu kõigisse hulgustesse, nad jälgisid asjakäiku, naersid seda nalja ja olid kära eest tänulikud. Siis jäid nad vaikseks, kuni kuskil koerad hakkasid purelema. Miski ei ergutanud nii ega teinud neid nii õnnelikuks kui koertevõitlus. Jõe ääres kükitasid mõned majad kalda köhal, küürus ja kummargjl, valmis iga silmapilk
annaabi.ee 
