hirmsa kisaga püüdsid kõrvale hüpata. Uhe viivuga oli osa kirikuesisest platsist tühi. Lõhkujad jätsid ukse kus seda ja teist, kuigi neil ukse sügava võlvi all midagi karta polnud, ja isegi Clopin taganes kirikust aupaklikku kaugusse. «Pääsesin veel terve nahaga!» karjus Jehan. «Ma kuulsin ainult vihisemist, kuradi pärast! Aga Pierre Materdaja materdas palk siiski surnuks!» Raske on kirjeldada seda hirmu ja ehmatust, mida see palk hulgustesse sisendas. Nad vahtisid tükk aega üles õhku, see puutükk kohutas neid enam kui kakskümmend tuhat kuninglikku ammukütti. 402 «Saatan! See lõhnab nõidusest!» urises mustlaste hertsog. «Kas tõesti kuu selle halu alla viskas?» tähendas Andry Punane. «Kes teab,» arvas Fran^ois Chanteprune, «öeldakse, kuu olevat jumalaema sõber!» «Tuhat paavsti, teie olete kõik tolvanid!» hüüdis Clopin, ei osanud aga puujõmaka prantsatust millegagi seletada.
ja röhkis kõikjal. Mudane emis tuli põrsakarjaga laisalt piki tänavat ja külitas otse inimeste jalgu, nii et rahvas pidi ringi minema; emis heitis siruli, pani silmad kinni ja liigutas kõrvu; porsad imesid, ja vanal oli nii õnnelik nägu, nagu oleks talle seal olemise eest makstud. Varsti hõikas mõni hulgustest: «Hoo! Võta! Naksa, Tige!» Ja koledasti kisades pistis emis minema, sest paar koera sikutas teda kõrvust ja kolm või neli tosinat olid lähenemas. Siis tuli elu kõigisse hulgustesse, nad jälgisid asjakäiku, naersid seda nalja ja olid kära eest tänulikud. Siis jäid nad vaikseks, kuni kuskil koerad hakkasid purelema. Miski ei ergutanud nii ega teinud neid nii õnnelikuks kui koertevõitlus. Jõe ääres kükitasid mõned majad kalda köhal, küürus ja kummargjl, valmis iga silmapilk vette kukkuma. Inimesed olid neist välja kolinud. Mõne maja nurga alt oli kallas õõnes, nii et nurk rippus õhus. Enamasti elasid inimesed nende sees, kuid see oli hädaohtlik, sest
annaabi.ee 
