V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
õhutada kui jäätükk tulesädet anda! Helde ja armuline kuningas, halastaja süda on lõvide ja
kuningate voorus. Ah, halastamatus ainult hirmutab meeli. Põhjatuule tormised iilid ei suuda
rändajal mantlit seljast kiskuda, kiirgav päike aga soojendab teda vähehaaval sellevõrra, et ta
peab ennast särgiväele võtma. Majesteet, teie olete päike. Kinnitan teile, mu kõrge isand ja
valitseja, ma pole seltsimees hulgustele, varastele ega logarditele. Mäss ja röövimine ei sobi
Apolloni jüngritele. Ma pole niisugune inimene, kes tormab äikesepilvedesse, mis puhkevad
mässukärgatusteks. Olen teie majesteedi ustav vasall. Hea vasall peab oma kuninga au sama
kõrgeks pidama nagu mees oma naise au, nagu poeg oma isa armastust. Ta peab end
kuningale ohvriks tooma ja unustama kõik, et teda kogu oma innuga teenida. Iga teine kirg,
2
5
6
mis teda haaraks, oleks jõledus