E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Munk ei hoidnud teda enam kinni, vaid seisis püsti ta ees.
158
«Sina oled . . . » kogeles sepp.
«See mees, kelle ainus mõte on võõrast kurjust nuhelda ja oma rahvast vabaks teha,» vastas
munk. «Mispärast sa minu saadikuid kuulda ei võtnud?»
Villu kargas püsti ja pakkus mungale kätt.
«Ära pane pahates, kallis mees,» ütles ta pisut häbelikult. «Oleksid sa ise sel ajal siin olnud,
kes teab, ehk oleksin ma siis teist juttu rä akinud. Sinu saadikuid pidasin ma hulgusteks ja
lobisejateks, kes rahvale tüja äsitamisega ainult - kahju teevad.»
«Minu saadikud olid ustavad mehed,» üles munk kibedalt naeratades, «aga ma arvan, et
mõus elu ja isandate sõrus sinu kõvad mõe asja kohta kurdiks on teinud. Sina oled üs
neist väestest eestlastest, kes oma orjapõvega rahul võvad olla; kes teab, sa ehk, ei hooligi
sellest, et seesama põi teistele põguks on?»
Sepp lõ silmad maha.
«Ma ei ole sakstest muud kui head nänud,» vastas ta kogeldes