V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Olin munk, aga ma polnud küllalt jumalakartlik, pealegi
ei meeldi mulle joomine. Siis astusin ma meelt heites puusepaõpilaseks, aga ma polnud
küllalt tugev. Tundsin endas kalduvusi õpetajaks hakata. Tõsi küll, lugeda ma ei mõistnud,
kuid mis sellest. Mõne aja pärast, kui ma aru sain, et mul kõigi nende ametite
98
jaoks midagi puudub, ja nägin, et ma millekski ei kõlba, valisin enesele oma südame
soovil poeedi ja riimisepa elukutse. See elukutse sobib väga hulgusele ja on siiski parem kui
varastamine, mida mõned noored vargapois-test sõbrad mulle soovitasid, ühel päeval viis
mind õnnelik'juhus kokku dom * Claude Frolloga, Jumalaema kiriku auväärt
ülemdiakoniga. Tal oli huvi minu vastu ja tänu temale olengi ma nüüd kirjatundja ja oskan
ladina keelt, alates Cicero «Kohustustega» * ja lõpetades tsölestiinide «Pühakute
elulugudega». Ma pole võhik ka skolastikas, poeetikas, rütmikas, isegi mitte alkeemias,
selles tarkuste tarkuses