A.dumas Kolm musketäri terve raamat
pagan. Laske mul surra, see on kõik, mida soovin- Ma anun teid, ma palun teid põlvili:
laske mul surra ja oma viimse hingetõmbega õnnistan ma oma päästjat.»
Maheda ja paluva hääle, argliku ja alandliku pilgu peale astus Felton lähemale.
Vähehaaval oli võlur ennast ehtinud maagilise kaunidusega, millega ta võis ennast
ümbritseda ja end sellest vabastada oma tahtmist mööda -- ilu, maheduse, pisarate, eriti
aga salapärase iharusega, kõige hukutavama iharuse vastupandamatu võluga.
«Oh häda!» ütles Felton. «Ainus, mis ma võin teha, on teile kaasa tunda, kui te mulle
kinnitate, et ohver olete teie. Kuid lord Winteril on teie vastu rasked süüdistused. Te olete
kristlane, olete minu usuõde. Ma tunnen, et midagi tõmbab mind teie poole, mind, kes ma
ei ole iialgi kedagi armastanud peale oma heategija, mind, kes ma elus olen kohanud
ainult reetureid ja jumala-salgajaid. Aga kuigi te olete nii kaunis tõeliselt ja nii süütu