A.dumas Kolm musketäri terve raamat
vaatas pilkavalt d'Artagnani poole.
«Noh, kulla üürnik,» ütles ta, «kiirustage, teid ootab üks kaunis tütarlaps, ja te teate
ju, et naised ei armasta oodata.»
«See on Ketty,» hüüdis d'Artagnan. Ja ta sööstis koridori.
Tõesti, d'Artagnan leidis vaese lapse üleni värisevana oma toa ukse vastu surutult.
Niipea kui tütarlaps teda märkas, ütles ta:
«Te lubasite mind kaitsta, te lubasite mind päästa mileedi viha eest. Tuletage meelde,
teie hukutasite mu.»
«Jah, muidugi,» lausus d'Artagnan. «Aga rahustu, Ketty! Mis siis juhtus pärast minu
lahkumist?»
«Kui ma seda isegi teaksin!» ütles Ketty. «Mileedi karjumise peale jooksid teenrid
kokku, ta oli vihast hullunud ja saatis teie aadressil lendu kõikmõeldavaid needusi. Siis
ma mõtlesin, et võib-olla meenub talle, kuidas te läbi minu toa tema tuppa tungisite, ja ta
taipab, et mina olen kaassüüdlane. Ma võtsin oma vähese raha, kõige väärtuslikumad
asjad ja põgenesin.»
annaabi.ee 
