Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule mu hõõguvaid helitiraade. Nad lendavad tagasi väsinud suule, nõutuse nukrusest saadet. Kasutult kaovad kui unenäopaines parimad päevad ja püüded. Pilvini paisuvas jäikuselaines lämbuvad uppuja hüüded. Ag, et ma pihin ja kellegi juures ei ole mu avalust vaja. Hüljatult ebalen sünguses suures vaikima manatud ajas. Meeletud tähed mu ulmaderiigist purskuvad-kustuvad aeva. Ah, miks küll ilusaim laulude liigist peab lauldama hukkuval laeval... Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab pimedas kuristikus, ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab me südame õnnetu rikkus. Kannatus, laulude taevasse kõrguv, see on mu valvusetähis, majakas, tõotust ja lohutust nõrguv, võrratu lootuse lähis. Teadvus end ahtasse teokarpi suleb, hing ent on virge ja vaba, just nagu taipaks ta seda, mis tuleb talve ja hangede taga. Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga Sinu andides, kirerangides,
paati lahti teha ja alla vett saata, nii et mehed laevalt ära ei pääse, siis on ühel neist viimane häda käes. Aga kui me nende paadi leiame, siis on neil kõigil häda käes, sest siis saab seriff nad kätte. Tee ruttu! Ruttu! Ma otsin pakpoordi-pidi, otsi sa tüürpoordi-pidi. Mine parvele ja . . . » «Oh jumal, jumal! Parvele! Parve pole enam, see läks lahti ja kadus. Ja siin me nüüd oleme!» 13. P E A T Ü K K Noh, mul jäi hing kinni ja ma kaotasin peaaegu meelemärkuse. Olla hukkuval laeval ühes säärase jõuguga! Kuid polnud aega haledust tunda. Nüüd pidime leidma selle paadi, vajasime seda juba iseendile. Vabisedes ja värisedes läksime parda äärt pidi edasi, -- õige pikkamööda: tundus, nagu oleks terve nädal möödunud, enne kui tüürini jõudsime. Polnud märkigi paadist. Jim sosistas, et ei uskuvat, et suudab edasi minna; ütles, ta olevat nii hirmunud, et vaevalt jätkub tal jõudu. Aga ma kihutasin teda edasi; ütlesin, et me
annaabi.ee 
