Raiskamine võtab tulevikult võimalused
kütiti, tegeleti koriluse ning algelise käsitööga. Seda kõike tehti täpselt nii palju, kui oli vajalik
ellujäämiseks. Kõik kasutati ära, millele vähegi otstarvet leiti. Kui ühes elupaigas hakkas toidust
puudus tekkima, liiguti teise paika ning elati edasi. Niiviisi ei oldud loodusele koormavad. Inimeste
arvukus oli tuhandeid aastaid tagasi väike, sest nad olid veel võrdelmisi kaitsetud olevused ning
looduse enda tahtele painutamine oli mõeldamatu. Me kas kohanesime oludega või hukkusime.
Tänapäeval on asjad risti vastupidi. Ühiskonna ja tehnoloogia areng on teinud meist tõelised
maailma valitsejad. Loodus ei ole ammugi enam midagi sellist, mida vaadatakse aukartuse ja
lugupidamisega, vaid see pannakse teenima üksnes meie huve. Põllud kurnatakse, mered püütakse
kaladest tühjaks ning väärtuslikud, isegi maailmale hädavajalikud vihmametsad raiutakse armutult
maha, et rahuldada aina suurenevaid inimeste nõudmisi. Kõige hullem seis on aga maavaradega,
annaabi.ee 
