Juhan Liivi elu ja looming
Ja tõde, õigust armasta,
ja ära ole vari!
Oh sõbrad, ei lase ma öelda
Oh sõbrad, ei lase ma öelda,
et oleks nii haige ma.
Ja et ma terve oleks
seda ma ei ütlegi ka.
Ma olen nõnda terve,
et rahvas kõik minu ees,
kes nõnda vigane, haige
enda vigu näeb minu sees.
Sinuga ja sinuta
Sinuga olen lainetel lõhkuvail,
sinuga janunev palm ma kõrbemail,
laev, vaene, heitleb hukkavais laintes,
palm, vaene, norutab liiva sees;
olen hoone, raputud maru väel,
5
olen lille, muljutud tormi käel.
Sinuta hommik, kel pole koidukiirt,
sinuta öö, kel polegi piirt,
sinuta kevade olen, pole üht lillekest,
sinuta puu, kellel ainustki lehekest;
taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest.
Sinuta olen ma udune ilm,
nägemata silm.
Sinuta olen ma uneta öö,
annaabi.ee 
