Sõnajalg kivis
otsuse langetamiseks ja seetõttu peatati kohtuprotsess pooleteiseks aastaks, et töötada välja
printsipiaalselt uued seadused ja jätkata ookeaniinimese otsinguid.
Kolmas peatükk kirjeldab elu väga õõvastavas kohas – 16. sajandil ehitatud kindlusvanglas,
mida nimetati Alligaatorarikaadiaks. Nime oli koht saanud ilmselt kümnete tuhandete
alligaatorite järgi, kes elutsesid kaljusaart ümbritsevas järves. Elukad olid järve toodud juba
neli sajandit tagasi. Sellel kaljusaarel asuski hukkamisvangla. Ainuke juurdepääs sellele oli
õhu kaudu. Iga põgeneda püüdva vangi surmas kõrgepinge kindlust ümbritsevates okastraati-
des või sõid ära alligaatorid. Eriline ehitis selles vanglas oli VIIMSEVAATETORN. See oli
100 meetri kõrgune ja kahvaturoosa. Sellest tornist avanes kaunis vaade aasadele kappavate
hobustega ja jõgedele luikvalgete laevadega. Seda vaadet said imetleda surmamõistetud enne,
kui nad alla lubjaauku tõugati