Kobras
Talvel
toitub peamiselt enda langetatud paju, haava ja kase, harvemini lepa koorest ja noortest
okstest. Vähesel määral söövad nad soo- ja veetaimi (Rukovski, 1981)
Vees aitab kopral ujuda lai saba ning tagajala varvaste vahel paiknev ujunahk. Kopral oli
vanasti väga hinnatud kasukas, see on tihe ja kopra sabajuurel paikneva kopranäärme nõrega
kaetud täiesti vettpidav. Kobras kannab nõret kõikidele kehaosadele, mis kaitseb karva
määrdumise eest. Õhukiht, mis jääb aluskarva vahele, kaitseb looma nahka märgamise ja
jahtumise eest. Karvastiku üldtoon varieerub helekaspruunist kuni mustani. Kobras hoolitseb
oma karvkatte eest pidevalt. Tagajalgadel seistes vajub ta eeskäppadega karvadest vett välja
ja kammib seda (Kuresoo, 2005).
Kobras on praegu 21 sajandil Eestis tavalisem, kui kunagi varem. 19.sajandil hävitati koprad
Eestis täielikult ja taasasustati ligi sajand hiljem (Kuresoo, 2005 ).
1. KOBRASTE JÄLJED
3
1
annaabi.ee 
