Bacon, F. Uus Organon. Eessõna ja aforismid 38-62
et on miski kaugem. Jälle, ei saa mõelda, kuidas tänase päevani on igavik mööda voolanud; sest see
eristus, mida on harjutud omaks võtma, et on lõpmatus enne ja lõpmatus pärast, ei saa kuidagi olla;
sest sellest järelduks, et üks lõpmatus on teisest suurem, ning et lõpmatus kulub ära ja läheneb
lõplikule. Sarnane peenus on alati jagatavate joonte puhul, mõtlemise võimatuse tõttu. Aga suurema
hukatuslikkusega takistab see mõtte võimetus põhjuste leiutamise puhul: nimelt kuigi looduses peavad
kõige üldisemad asjad olema positiivsed, nagu nad leitakse, ja ei ole tõelisuses põhjustatavad; otsib
inimaru, mis ei oska puhata, ikka veel tuttavamaid. Siis aga langeb ta kaugemate juurde kippudes
tagasi lähedasemate juurde, nimelt lõpp-põhjuste juurde, mis ilmsesti on pigem inimese loomusest kui
universumi loomusest: ja sellest allikast on nad filosoofia kummalisel kombel ära rikkunud. Aga sama