V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta tõsteti üles, aga ta langes jälle tagasi. Ta oli surnud.
Timukas, kes tütarlast lahti polnud lasknud, hakkas mööda redelit üles ronima.
II. «LA CREATURA BELLA BIANCO VESTITA»* (Dante)
Kui Quasimodo nägi, et kong on tühi, et mustlastüdrukut enam seal. pole, et sel ajal, kui ta
teda kaitses, oli ta ära viidud, haaras ta kätega oma juustest kinni ja hakkas üllatusest ja
kurbusest jalgu trampima. Siis jooksis ta mööda kirikut edasi-tagasi, otsides oma
mustlastüdrukut, huikudes imelikult igasse nurka ja külvates oma punaste juuste salku
kivipõrandale. Just sel silmapilgul tungisid kuninglikud ammukütid samuti Esmeraldat
otsides kirikusse. Quasimodo,' vaene kurt, oli neile abiks, aimamata nende pahu mõtteid.
Tema arvates olid mustlasneiu vaenlasteks hulgused. Ta ise talutas Tristan l'Hermite'i igasse
võimalikku peidukohta, avas ta ees salauksed, viis teda altari taha ja I varakambritagustesse
urgastesse
annaabi.ee 
