V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
praegu ametis oli, oleks teda vähem kartnud kardinalina kui sukakudujana: kardinal poleks
gentlasi ässitanud Charles Südi tütre soosikute vastu; kardinal poleks rahvast mõne sõna abil
kindlustanud Flandria printsessi pisarate ja palvete vastu, kui see tapalava juurde tuli rahvalt
oma soosikutele armu paluma; sukakuduja aga tarvitses ainult oma nahkses käises käsivart
tõsta ja teie kaks pead langesid
36
otsast, kõrged härrad, Guy d'Hymbercourt ja kantsler Guillaume Hugonet!
Vaese kardinali ebameeldivused polnud veel lõppenud ja tal tuli nii halba seltskonda
sattudes kibedusekarikas põhjani juua. Lugeja pole vahest veel unustanud seda häbematut
santi, kes juba proloogi ettekande alguses kardinali poodiumi narmastesse oli
klammerdunud. Ja ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid
ning saadikud ehtsate flaami rasvaheerin-gatcna ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli