"hugonefd" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Ja pealegi, uskuge mind, ma kardan väga ülespoomist!» Nende sõnade juures hakkas õnnetu Gringoire kuninga tuhvleid suudlema, ja Willem Rym ütles tasakesi Coppenole'ile: 434 «See on kena, et ta maas roomab! Kuningad on sarnased Kreeta Jupiteriga: neil on kõrvad ainult jalgade küljes.» Sukakuduja ei hoolinud Kreeta Jupiterist, vaid üksisilmi GringoireM poole vaadates vastas ta kohmaka naeratusega: «Ah, kui kena see on! Paistab, nagu kuuleksin ma kantsler Hugonefd minult armu palumas.» Kui Gringoire lõpuks hingeldades peatus, tõstis ta üleni värisedes oma silmad üles kuninga poole, kes küünega oma püksipõlvelt plekki kratsis. Siis võttis majesteet oma rohukarika ja hakkas jooma. Selle juures ei lausunud ta sõnagi ja see vaikus piinas Gringoire'i kõige enam. Viimaks vaatas kuningas talle otsa ja ütles: «On aga hirmus larask!» Siis pöördus ta Tristan l'Hermite'i poole: «Tühja kah! Laske tal minna!» Gringoire kukkus rõõmujahmatusest