Tõde ja Õigus II Terve tekst
Nii siis: mina olen tähtsam kui ükski boamadu. Valmistasid
saurused prille või olete kuulnud, et jõehobu mängiks viiulit? Aga minul on prillid ja ma mängin
viiulit -- paremini kui ükski teine teist. Ja ma ütlen: oleksid mu sõrmed pisut pikemad, siis saaks
minust ilmakuulus kunstnik. Mõistate -- ilmakuulus! Aga sõrmed ei ulatu, sellepärast pean
loobuma. Pange tähele: sõrmed, mitte anne, mitte peaaju pole takistuseks. Jätsin tee teistele
vabaks, ei võistle. Las mängib mõni Hubermann, mina ei mängi, sest neil on pikemad sõrmed
kui minul. Või miks mängis Paganini nii hästi? arvate: anne? Tal olid pikemad sõrmed kui ühelgi
teisel, sellepärast. Annet juba jätkuks teistelgi; aga sõrmed on lühikesed, ei ulatu. Peaajust
puudu ei tule. Aga loomadel on sellest puudu ja sellepärast pole nad enam tarvilikud. Nende
ülesanne on täidetud: nendest arenes inimene. Oli vaja miljon looma, infusooriast kuni
sauruseni, et sattuda arenedes minule, Vladimir Solotarskile, s. t